say you'll remember
oh baby, say you'll remember
Võrdluseks siis Karli kaamera (vasakul) ja minu oma (paremal) ja ütleks, et minu oma ei ole üldse väike, aga no Karli oma kõrvale pannes... jealousss. Aga peaks varsti millalgi uue objektiivi ka saama, siis läheb veits paremaks :D
Pärnu Haiglas peale lõikust. See oli suht... naljakas. Mulle tehti kohalik tuimestus eks, et siis olin ise ärkvel koguaeg. Kirurg + kaks õde oli seal eks ja need õed koguaeg vaatasid mind ja küsisid, et ega mul paha olla pole jne. Suht nõme oli see, aga see on nende töö, nii et tuli ära kannatada. Lugesin laeplaate ja jälgisin kella :D Esialgu öeldi ju mulle, et saan järgmine päev kooli minna ja pole mingit probleemi. Reaalselt oli aga nii, et pärast kirurg ütles, et mitte mingil juhul see nädal kooli ei saa ja reedel pean uuesti tema juurde minema näitama. Siis onu Sven tuli järgi ja viis meid koju ära.
Enne haiglas käiku ostsin muidu need papud ka endale. Jalas näevad nii ilusad välja ja ülimõnusad soojad ja pehmed on.
Ja kui keegi teist sõbrakestest, kellega meil koogel moogeli teema oli üks õhtu, juhuslikult seda blogi loeb, siis SEE ON KOOGEL MOOGEL :D (v.a. tomatid)
Ja nüüd mu haige-elu pildid. Valus on ja kolisin alla diivani peale elama (magan ka siin). Valuvaigistit võib ka ainult iga 4 tunni tagant võtta, aga see ei mõju väga hästi kahjuks. Õnneks peaks iga päevaga aina paremaks minema, nii et homme ehk valutab vähem :D Täna olengi päev otsa siin istunud/lamanud v.a. wc-s käimine, mis on omaette piinarikas kogemus, sest ma lohistan ennast mööda maad käte ja tagumiku peal sinna ja pärast samamoodi tagasi ja peale seda on jalas selline valu, et peaaegu nutma juba ajab :D Õnneks täna õhtul on juba vähe kergem kui hommikul näiteks. Emme ka koguaeg pärib, et kas ma seda ja seda ja seda ja seda tahan ja kuidas enesetunne on ja mida kõike veel. Üldiselt, väga närvi ajab, et ma mitte midagi teha ei saa. Ei meeldi niimoodi abitu olla :D Aga Henrik tõi mulle koolist koju tulles Toffifee'd, mis oli väga armas. Muidu emme tahab, et ma koguaeg sööks (et energiat oleks ikka), aga kuna ma üldse ei liigu, siis süüa ka ei taha. Sõin just 2 õuna ja kõht on niii täis (ma kaalun peale neid paari päeva mingi 1000000 kg vist). Ühesõnaga jah, väga jama on kogu see lugu. Eks reedel saab siis teada, mis edasi saab. Vb peab mõnda aega karkudega isegi käima, et vasaku jala peale ei toetaks üldse.
Igavus on põhiline, mis mind häirib. Üldse midagi teha ei saa. Mul juba netis/arvutis olekust ka täielik tüdimus ja telekat ei taha ka enam vaadata :D
Õh, võiks need paar päeva juba kähku mööda minna.
Emme ütleb, et ma leiaks endale tegevust (netis või raamatut lugedes või mõnda filmi vaadates vms) seega ma olen pool päeva Facebookis JA Google'is inimesi stalkinud, hahahaha. Nüüd mõtlen, mida edasi teha... Hakkan vist Running Mani edasi vaatama sealt, kus ta mul kunagi pooleli jäi.
